VIIES OSA

   

   Pärast kooli läksime Beniga tema poole, alguses istusime veits tema toas ja kuulasime muusikat, siis aga otsustasime alla korrusele telekat vaatama minna. Leidsime ühe hea filmi ja vaatasime seda diivanil kaisutades kuni mul oli aeg koju minna.

„Ma ei taha veel minna.." kurtsin Benile.

„Ja ma ei taha,et sa läheksid." ütles ta niii armsasti.

   Ma sulgesin järsku silmad ja surusin oma huuled tema omadele, siis aga tõmbusin eemale, nähes seda häbelikku pilku ta silmades, ma jätsin temaga seejärel hüvasti ja hakkasin kodu poole sõitma.

Meie esimene suudlus jäi küll üürikeseks ja hüvastijätt oli liiga kiire, aga teadsin, et saan teda homme jälle näha.

   Ben kutsus mu kella viie paiku randa, sinna kus meie esimene kohting oli olnud. Panin selga ilusa suvekleidi ja retuusid.

   Ta ise jäi aga natuke hiljaks.

„Sorri Wendy, ma pidin Lisett'i hoidma, sest empsil oli mingi värk, hea, et sa mind ära viitsisid oodata!" ütles Ben kõvasti hingeldades.

   Tundub, et ta oli kõvasti jooksnud, 'kui nunnu' mõtlesin naeratades.

„Pole hullu Bennuke!" kihistasin vastu. 

  

   Grillisime vorste, jalutasime rannal, ning lamasime toolidel juttu rääkides.

   Kui lõpuks päike loojus otsustasime koju minna, ta suudles mind, enne kui rannalt lahkusime. 

                                                                  VIIS AASTAT HILJEM.

    Viie aasta jooksul on palju muutunud, Ben on nüüd ilus, pikk, kuid hetkel töötu, ta isa ei taha, et temast saaks mõni remondi mees, tema soovib oma pojast kasvatada arsti, poliitiku või midagi säärast. Ben on hetkel kahekümmne aastane.

   

   Emma on jätkuvalt sihvakas ja kaunis neiu, kahekümmne ühe aastane ja vallaline, ta töötab hetkel muusika karriääris ja on päris edukas. Ta on kohutavalt kade, et Wendy ja Ben on ikka veel koos, tema süda on aga nende aastate jooksul korduvalt murtud. 

„Hei kallis, lõpuks said töölt lahti, äkki ma viin su koju?" pakkus Ben.

„Kõlab hästi!" vastasin ma.

Wendy lõpetas kooli väga edukalt ja sai linna parimas restoranis tööd, ta on samuti kahekümmne aastane ja võttis regulaarselt jõusaalis käies kaalust alla.Tema, Ben ega Emma pole veel kodunt väjla kolinud.

„Huhh.." kukkusin väsinult voodile istuma. 

'Oli alles pikk päev' mõtlesin endamisi. 

  

   Mu tuba on aastatega palju muutunud, mul on hetkel veel natuke kahju välja kolida, meil on ju väga luksuslik maja, oleks veidi harjumatu väikeses majas elada.

VIIENDA OSA LÕPP ( lugu pole veel läbi.)