KUUES OSA

„Kas sa tead mis päev homme on?" küsis Ben järgmisel õhtul kui pargis kokku saime.

„Muidugi tean." vastasin naeratades. „ Hommsest päevast alates oleme me viis aastat koos olnud. "

   Hommsest päevast viis aastat tagasi suudlesin ma esimest korda Beni. Oleme sellest päevast alates lugenud kõigepealt nädalaid, siis kuid, lõpuks aastaid.

   Me oleme tavaliselt tähistanud kah, hommseks õhtuks plaanisime minna restorani sööma.

   Kell oli kaheksa läbi kakskümmend kuus minutit, olime kokku leppinud kella kaheksaks..

   Kuigi olin harjunud, et Ben mõnikord hilineb, ei arvanud ma,et ta tänasel õhtul hiljaks jääks. Muutusin murelikuks ja helistasin talle, telefonile ta kahjuks aga ei vastanud.

   Otsustasin veel veidi oodata.

    Kell oli üheksa läbi. Mul oli juba päris piinlik seal ilusas kleidis söögita istuda. Proovisin Benilie korduvalt helistada, siiski, ta ei vastanud. 

   Kella poole kümne paiku otsustasin, et mul oli mõtetu siin passida, küllap oli Benil midagi tähtsat teha..

   Siis aga istus üks noormees minu lauda ja kõnetas mind. Pakun,et ta oli mind juba mõnda aega jälginud ja sai aru mis toimub - minu kaaslane ei tulnud kohale.

„Terekest preili, ega teil midagi selle vastu ole kui ma teile seltsi pakuks?" küsis ta.

„Khmm.. kahjuks olin ma just lahkumas, vabandage mind." kostsin seepeale ja tõusin istmelt.

   Koju jõudes lamasin voodi peal ja vaatasin nördinult suvalist filmi mis hetkel jooksis. Pärast seda kustutasin tule ja ronisin teki alla, lamasin veidi aega unetult, siis aga uinusin.

   Kell 23:48 sellel õhtul.

Telefon helises, ronisin uimaselt voodidt välja ja kahmasin riidekapi pealt oma mobiili.

„Jah?" laususin torusse.

   Ma ei saanud hetkeks midagi aru, number oli mulle tundmatu ja telefoni kostus vaid lärm, kuulsin kiirabi sireeni ja kedagi valjult torusse halisemas. 

„Hallo??" ütlesin valjemalt.

„Ohh, Wendy!!" kuulsin kedagi naise häälega oigamas.

   Tundsin siis aga hääle ära, see oli Beni ema, Amy.

„Kullake, vabanda, et ma ei suuda hetkel selgesti rääkida," alustas ta. „On juhtunud kohutav õnnetus!" 

„Mis? Millest sa räägid?" küsisin tundes närvikripeldust. 

„B-Ben.." hüüdis ta ja ta hääl murdus, kuulsin vaid valjut nuttu ja inimesi ringi sebimas.

„Amy??" hüüdsin ma torusse.

„Ta pidi sinuga täna õhtul kokku saama," lausus ta end kogudes, „ j-ja ta otsustas tulla oma mootorrattaga. Teisel teeristil meie kodu juurest linna, kihutas aga üks nooruk talle oma autoga vastu, B-Ben kukkus..." lõpetas ta nutusel häälel.

„Mida..k-k kuidas Benil on?" pressisin ma huulilt välja. 

„Ta suri õnnetuse koha peal, enne kui kiirabi kohale kutsuti.." lausus ta hüsteeriliselt.

   Vajutasin kõne kinni ja hakkasin hingeldama, karjuma, kriiskama! Viskasin mobiili voodi suunas minema ja lõpuks hakkasid pisarad voolama.

  

   Hingeldades puhkasin pea vastu ust ja nuuksusin valjult, pähe tikkusid kohutavad pildid, Ben verise ja surnuna, mina vana ja üksikuna.. matused.. ma ei ela seda üle, ma ei suuda. 

   Pühkisin pisaraid kuid ei suutnud nutmast lakata, sel silmapilgul avas keegi mu toa ukse, see oli Emma, ta kuulis mu karjeid ja tõusis üles, et näha mis on juhtunud.

  Vajusin Emma embusesse ning nutsin valjult ja haledalt, Emma ei saanud küll midagi aru, aga ma üritasin talle märku anda mis toimub, hääletute sosinate ja juustest sikutamisega.

   Emma sai lõpuks aru mida ma talle üritasin pobiseda, 

„Wendy, ma toon sulle vett, kallike mine voodisse." lausus ta trööstivalt.

„M-mhmh." 

   Panin kapipealse lambi põlema ja lamasin voodil mõeldes vaid kõige hirmutavamaid mõtteid.

Emma tuli lõpuks tagasi ja ulatas mulle vett, jõin suurte sõõmudega klaasi tühjaks ja tundsin ennast veidi paremini, Emma teises käes oli pabertaskurätik, ta pühkis sellega mu pisaraid ja siis ulatas selle mulle nuuskamiseks.

   Ta viskas minu kõrvale voodisse pikali ja võttis mu õlgade ümbert kinni. Lamasime niiviisi veidi vaikides. 

   Lõpuks sikutas ta teki minu keha alt välja ning tõmbas selle meile peale, kustutas tule ja uinus. Ma olin kohutavalt unine, aga peavalu ei lasknud magama jääda. Hakkasin meenutama.. meenutama kõiki neid sündmusi mida me Beniga jaganud olime. Lõpuks hakkasin uuesti nutma. Emma ärkas mu vesistamise peale uuesti üles ja läks mulle teist pabertaskurätikut tooma. 

Hommikul tõusis Emma minust varem, ma olin küll üleval, aga keeldusin voodist välja ronimast, keeldusin juhtunuga leppimast.

Ta tõmbas endale riided selga ja läks uksest välja.

Kui ta peale hommikusöögi söömist avastas, et ma ikka veel tõusnud pole, tiris ta mu voodist välja ja oma käte vahele, kallistasin teda, põrandat jõllitades.

 Veetsin ülejäänud päeva teleka ees ja tööl.

  Järgmise päeva hommikupoolikul.

„Oh James!" 

"Mary, ma luban, et me veedame igaviku koos, oh Mary!"

„OKSE!" karjusin kanalit vahetades. „ James võib juba järgmisel päeval sussid püsti visata!" hüüdsin ma vihaselt ja viskasin kartulikrõpse vastu teleri ekraani. 

   'Täna on Beni matused, need vist juba käivad..' mõtlesin ringutades.

Arvan, et targem oleks mul minna siis kui rahvas on laiali läinud..mulle ei meeldi sellised üritused. 

   Kui lõpuks endale riided selga sain vedasin ennast surnuaeda.

Juba autosse istusin kerkisid pisarad silma, niisiis pole imestada,et ma nagu laps Beni haua ees töinama kukkusin.

'Ma luban sulle Ben, et ei lakka sind iial armastamast' ütlesin talle mõttes.

Seejärel lahkusin surnuaiast kuna olin juba tund aega tööle hiljaks jäänud. 

KUUENDA OSA LÕPP.

Võibolla panite tähele üht ebaloogilist kohta - nimelt Ben istus mootorratta selga vb natuke enne kaheksat ja Amy helistas Wendyle alles kolmveerand kaksteist. Ma ise ka ei tea mis seal nii kaua aega võttis niiet minult pole mõtet küsida : P