SEITSMES OSA

KOLM KUUD HILJEM.

   Alles nädal pärast Beni surma, jõudis mulle kohale, kui palju minu elu tegelikut muutunud on, alles nädal aega hiljem jõudis mulle tõeliselt kohale, et Beni pole enam.
   Beni surm tõi minus välja kõige halvemad omadused, viha, nördimus, liigne emotsionaalsus, alles pärast väikest kraaklust õega, kui ta ütles, et ' Sa pole enam mingi Wendy!' tõdesin, et vajan abi.
   Hakkasin ülepäeviti terapeudi juures käima, kolm nädalat hiljem sain endaga juba paremini hakkama.

Täna on tavaline teisipäev. Lähen kella kolmest tööle ja jõuan hilja tagasi koju. Sõin just ära hommikusöögi ja loen hetkel uudiseid.

„Noh, miks sa ennast varahommikul nii üles lõid? Töö hakkab alles kell kuus ju sul." küsisin Emmalt.

„Hahaa, ma lähen jälle kohtama, " ütles Emma naeratades.

„Võibolla peaksid isegi minema, mõne kena kujuga tuttavaks saama?"

„Ei, mul pole tuju." 

„Mhh, Wendy, see Ben imes kogu su elujõu välja, sa pead hakkama väljas kah käima!"

   Emma läks seejärel kööki.

„Hommikust emm!" 

„Kena hommik jah." kostis Lindsey seepeale.

Mina aga valmistusin tööle minemaks.

   Pärast tööd läksin raamatupoodi, mul oli paari retsepti tarvis, siis sõitsin tagasi koju. 

   Järgmise päeva hommikul juhtusin ranna kohvikust mööda sõitma, peatusin ja ostsin endale tassitäie.

„Hommikus Wendy." ütles Frank Pecher, sõber kes juhuslikult samas kohvikus viibis.

   Frank on mind paar korda varem välja kutsunud, mina talle aga mõnusalt korvi andnud. Ta pole siiski veel lootust kaotanud. 

   Miks ma Frankiga välja ei taha minna on eraldi küsims. See ei teeks ju midagi, kui ma mõnikord temaga kinno läheksin. Lihtsalt, mul on tekkinud teatud hirm... hirm suhete ees, Beniga läks kõik nii lihtsasti, ta oli nii mõistev. Aga mul pole peale teda ühtegi teist poissi olnud. 

   Frank oli seda kuuldes muidugi väga üllatunud, aga tema ei tea ju, milline ma täpselt noorest peast olin.Me võisime isegi samas koolis käia, aga ma pakun, et ta mind siis ei märganud.

„Terekest Frank." vastasin ma.

„Kas sul on täna tööpäev?" küsis ta mult.

„On küll jah." ütlesin seejärel.

„Päriselt, või sa lihtsalt ei taha minuga olla?" päris ta seejärel.

„Ei, ikka päriselt." vastasin talle. 

„Hm." 

   Ta tundus pettunud olevat, meie koosviibimised on ainult koos teiste sõpradega olnud. Ma tean, et meeldin talle. 

„Tegelikult peangi just nüüd liikuma hakkama.. " laususin vabandavalt.

„Jajahh.." pobises ta solvunult.

   Ta pole eriti Beni sarnane, Frank on kunstiinimene, tal on väga ilusasti kaunistatud maja, ta on rikas, ta mängib kitarri ja käib tihti matkamas. Ta solvub tihti ja käitub vahepeal lapsikult. Arvan, et ta võis olla väiksena päris hellitatud. Tema ja Emma oleks vast paras paar, aga Frankile Emma huvi ei paku, ta on otsustanud, et jahib mind. 

   Järgmise päeva lõunapaiku helistas Frank ja kutsus mind ujulasse. Kuna mul polnud midagi paremat teha, otsustasin lõpuks jaatavalt vastata.

   Saime basseini ääres kell kaks kokku. 

„Tsau!" hüüdsin talle heatujuliselt.

   Ilm oli basseini äärde minekuks fantastiline, mul oli isegi väga mõnus tuju.

„Ma panin meie rätikud sinna lamamistooli peale, ma arvan, et keegi ei hakka neid ära varastama." sõnasin ma.

   Tundus aga , et Frank ei kuulnud mida ma just öelnud olin, ta lihtsalt vahtis mind sellise perversse pilguga.

„Mmm, kas hüppame sisse?" küsisin siis.

„Aa, khmm jaa!  .. vabanda, sa näed lihtsalt väga hea välja." lausus Frank mulle kutsika pilguga otsa vaadates.

„Ehh, aitäh." ütlesin ja tirisin ta basseini.

   Suplesime umbes tund aega, siis läksime mõneks ajaks lamamistoolidele päevitama ja juttu puhuma. Frankil oli tavalisest parem tuju, ma arvan, et see oli tänasest tingitud, nimelt nõustusin ma ju esimest korda temaga välja minema.

Hiljem kutsusin ta enda poole mõnda filmi vaatama. Ta nõustus ilma pikema mõtlemiseta ja me asusime teele.

   Kui film läbi sai rääkisime niisama ja sõime snäkke. Kell oli juba peaaegu seitse. Kõht hakkas tühjaks minema, niisiis valmistasin meile õhtusöögi.

Ta tundus olevat päris sillas sellest, et sai minu kodus, minu tehtud toitu süüa. Ma ei arvanud, et ma talle nii väga meeldin.. 

Pärast õhtusööki lamasime diivani peal ja vaatasime õhtuseid saateid, aeg liikus sel õhtul eriti kiiresti, kui midagi head enam telekast ei tulnud oli kell juba pool üksteist.

Kuna Frank oli jala linna tulnud oli talle pikk maa siit kaoduni.

   Pakkusin, et võin ta autoga koju viia.

„Võibolla jääksin ööseks hoopis siia?" ütles tema aga naeratades.

„ Mmn, okei." vastasin  järele mõtlemata.

   Kui kell sai veerand kaksteist pesin vannitoas hambaid ja mõtisklesin, kuhu ma üldse Franki magama panen..'võibolla pole ta vastu diivanil magamisele' arvasin ma.

   Kui vannitoast lahkusin, nägin aga ,et Frank oli juba otsustanud öö minu voodis mööda saata. 'Eks ma võin ju Emma kõrval magada' arvasin ma.

   Kustutasin tule ja läksin Emma toa ust avama. Tuli aga välja, et Emma on harjunud oma tuba lukustama. Kuna ta tuli ei põlenud, pakkusin ma,et ta juba magab. 

   Arvasin,et elan ühe öö Franki kõrval üle ja uinusin.

   Õnneks kui ärkasin, oli tema juba üleval. 'Huhh, hea ,et ei pidanud oma aluspükstes siin poisi ees ringi kepslema' mõtlesin endamisi. 

   Panin ennast riidesse ja suundusin alla.

Frank oli juba söönud ja oli parasjagu all arvutis. 

„Tere hommikust!" ütles ta ja puudutas mu käsi.

„Ehh, tere.." laususin ma veidi šokeeritult nii otsese flirdi peale.

Frank pidi tööle minema ja lahkus.

SEITSMENDA OSA LÕPP.