NELJAS OSA

Esmaspäeva õhtu.
   Saime Beniga pargis kokku ja otsustasime kinno minna.
Vaatasime üht romantilist komöödiat, ma polnud kindel, kas Benile sellised filmid üldse meeldivad, aga film polnud õnneks väga plikalik. Ostsime naljapärast kõige suuremad popcornid, et teada saada, kas on olemas inimesi, kes sellega filmi jooksul hakkama saaks, nimelt pole ma teiste linnade kinodes nii tohutuid popcorni torbikuid näinud. Kallasime popcornile aga liiga palju maitsesoola ja olime sunninud poole minema viskama, õnneks seda filmi ajal puudu ei tulnud. Ma loodan,et Ben ei pannud pahaks,et ma kaks korda vetsus käisin.

   Kui film vaadatud sai, kallistas ta mind armsalt ja me suundusime kodu poole.

Teisipäeva hommik, Wendy kuueteistkümmnes sünnipäev.
   Hommikul, kui üles tõusin, leidsin eest kimbu nunnude õhupallidega ja pisikese läikivasse paberisse pakitud karbi.
   Karbi sees oli ilus, valge ja roosa kirju Channoni digikas. Päris armas, peaks mainima.

   Kui allakorrusele kõndisin, tuli mulle ema, aurava taldriku arbuusi pannkookidega vastu, need on mu lemmikud!

   Nautisin hommikusööki tõusva päikese saatel, lilled õitsesid nii kaunilt õues, ma arvan, et täna tuleb päris äge päev!

"Palju õnne sünnipäevaks õeke!" lausus Emma kui toast õue astusin, ta mängis kitarril mu lemmik lugu, kuid enne kui sain Emmale 'aitäh' öeldud, silmasin midagi uskumatult vinget maja nurga tagant piilumas!

   See oli tuliuus, läikiv, punane Porsche!
Kiljusin rõõmust kuis auto juurde keksisin, teadsin,et see peab olema minu oma!
   Istusime Emmaga autodesse ja sõitsime kooli poole.

   Päike sillerdas kapotil ja mootor nurrus mõnusalt, ma ei tea kuna ma viimati nii õnnelik olen olnud!

   Kell neli oli mu sünnipäeva pidu täies hoos, koolis õnnitleti mind poole rohkem kui eelmisel aastal ja sain palju uusi ehteid, parfüüme ja isegi riideid!
Emma hoolitses külaliste heaolu eest, seni kuni mina Beniga kudrutasin.

   Tuba oli õhupallidega kaunistatud ja sünnipäeva laud nägi suurepärane välja!

"On sul kõht tühi? Võime sööma minna." pakkusin Beniga tantsides.
"Mm, veel mitte, ma läheks räägiks veits Lucasega juttu, sa mine pealegi!" ütles Ben.

   Kui oma salatiga lõpule jõudsin, kõnetas mind juhuslikult Ethan Bunch, ta kiitis mu täna õhtust välimust! Oma arvates nägin ma kah päris hea välja.

   Tänane päev oli algusest lõpuni fantastiliselt sujunud, muidugi aga nautisin ma enim seda, et sain selle Beniga veeta. Olen kõrvuni armunud.


NELJANDA OSA LÕPP.

KOLMAS OSA

   Järgmisel hommikul aitas Emma mulle riided valida, lakkis mu küüned roosaks ja tegi uue nunnu soengu, olin päris elevil, huvitav mida klassikaaslased arvavad.

   Esimene tund on bioloogia, mulle muidu see tund eriliselt huvi ei paku, aga põhjus miks ma seda juba ootan on see, et mu uurimustöö partner on Ben Miller. Ta hakkas mulle viimati meeldima, kui vahetunnis kokku puutusime, ta on kohutavalt sõbralik ja viisakas.

   Seal ta ongi, triibulise särgiga.

„Hei Ben!“ hüüdsin rõõmsameelselt.

Tundus,et ta oli üllatunud mind seelikus nägemaks, ta lehvitas ning siis lippas minu juurde.

„Tere Wendy.“ ütles Ben ja naeratas magusalt.

   Koolipäev möödus kiiresti ja lõbusalt, tundsin ennast tavalisest mugavamalt ja me Beniga saime palju vestelda.

    Kõndisin trepist alla ja jäin bussi  ootama.

„Näeme Wendy!“ hüüdis Ben , enne kui  oma mootorratta selga istus ja sõitma valmistus.

   Ben ei tundunud üldse selline tüüp,aga ta on sillas igasugustest minu jaoks tähtsusetutest sõidukitest. Ma ei arva seda halvas mõttes,aga mina oleks pakkunud,et talle meeldib kalastada või liblikaid püüda või midagi sellist...

   Ma ei saa aru miks ta kiivrit ei kanna.. võibolla kadus ära? 

„Kuule, kell viis tuleb kinos üks hea film, kui tahad võime minna?“ pakkus Emma.

„Mhmh!“ nõustusin ma.

   Pärast filmi valmistusime koju minekuks.

„Mul jäi auto kooli juurde, lähme koju.“ütles Emma.

„Jah.“nõustusin ma.

   Me kõndisime kahekesi  kooli juurde tagasi ja seejärel sõitsime koju. ’Lahtise katuseg a on eriti mõnus tähede all sõita’mõtlesin tuules.

   Laupäeva hommikul käisin pargis jooksmas, nii hea tunne tuli, et ma lõpuks ennast kätte olen üritanud võtta, pärast trenni käisin raamatukogus ja siis ostsin endale cd poest uue plaadi.

   Kodus lasin cd’d enda toas ja Emma tuli minuga tantsima, haha, see oli päris äge!

   Veidi hiljem juhtusime Emmaga poistest rääkima.

„Wendy! Helista Benile, minge välja kuhugile!“julgustas Emma entusiastlikult.

„Hahahah, ma ei tea, ma lähen liiga närvi, ma ei tea kuhu minna kah.. „ üritasin end välja vabandada.

„Komoon, minge tehke rannas piknik või midagi, jõllitage loojangut!“

„Hihihihi, see ei ole tegelikult halb idee..“arvasin lõpuks.

   Kõkutades haarasin telefoni ja valisin närviliselt Beni numbri. Kogu see värk tegi mulle nalja, ma ei kujuta ennast romantilisel kohtingul nagu ettegi..

„Hallo?“ kostis lõpuks torust.

   Purskasin naerma, ma ei suutnud seda tõsiselt võtta, kuigi mulle tõesti Ben meeldis. Emma virutas mulle kuklasse ja sundis mind keskenduma.

„Hõõ, khmm,“kokutasin ebalevalt, „Kuule Ben, mida sa õhtul teed?“

   Kui olin lausega lõpule jõudnud purskasin jälle suure häälega naerma, vajutasin kõne kinni ja nõjatusin põlvedele,et rahulikult hingata.

„Sa oled ikka täielik tainas! Selline vedel ja kleepuv!“ kriiskas Emma mind õlgadest raputades.

   Siis helises telefon...

Me Emmaga vaatasime üksteisele naeruse ilmega otsa.

„VÕTA VASTU!!“ karjus Emma.

„Jaah?“ ütlesin naerust väriseva häälega torusse.

„Hahahah, mis toimub???“ ei saanud Ben aru.

„Ei noh, ma mõtlesin,et äkki sa viitsid.. ee , noh, minna randa p-piknikule või nii?“ vuristasin ma Benile.

„Aah! Haha, okei!“ hüüdis Ben naerdes.

   Me jõudsime randa veidike hilja, niisiis loojangut ei tulnud. Aga palju nalja sai, me mõlemad naersime juhtunu üle, ma olin päris kindel,et Ben ei võtnud seda kohtinguna. Pigem lihtsalt sõbraga hängimisena..

   Meeleolu muutus kui päike oli lõpplikult loojunud, aeg oli hüvasti  jätta,  ta embas mind õrnalt ja silitas juukseid.

„Näeme Wendy!“  sosistas Ben mulle vaikselt.

„Näeme Ben!“  ütlesin naeratades.

   Koju jõudes lippasin ülessekorrusele ja naerdes jookisn Emmale vastu.

„Haaa!!Wendy, kas Ben tegi musi ka?“ hüüdis Emma häält tagasi hoidmata.

„Ei!! Ega ma kohe siis ei pea!“ hüüdsin kihistades Emmale vastu.

„Hahaha!“ naeris Emma heliseval häälel. „ Aga oli teil tore?“ küsis ta seejärel  tõsisemalt.

„Jah, Beniga on lõbus aega veeta.“ vastasin rõõmsalt.

„Siis on tore.“ ütles Emma ja pilgutas mulle silma.

„Head ööd Wendy!“ ütles Emma seejärel ja kallistas mind tugevalt.

„Sulle samuti.“ sõnasin vaikselt.

   See oli võibolla esimene kord nelja aasta jooksul mil me kallistasime.

KOLMANDA OSA LÕPP.

TEINE OSA

Järgmisel hommikul.

   Kell oli 8:25, kuna pluus ja shortsid oli ema pessu pannud, proovisin selga lühikest suvekleiti  lilla jakikesega.

Juhuslikult aga juhtus Emma samal hetkel oma toast välja kõndima.

Ta  purskas südamest naerma ja suutis vaevu pisaraid tagasi hoida, tema meelest oli kole naljakas,et minusugugune tüdruk kleidi selga paneks.

„Hahahahahhaahaaaa!!!! Sa näed välja nagu jõehobu“ kriiskas ta.

„Ughhhhh!!!!  SA ..“ 

Ma ei leidnud midagi mida tema välimuse kohta vastu ütelda, ta nägi täiuslik välja, nagu ikka.

Emma  pühkis pisaraid ja kõndis vaikides trepist alla.

   Mina jäin aga mõtlikult seisma.. minu arvates nägi mu tänane kostüüm päris kena välja, kleidi kuju rõhutas pihta ja jakk andis värvi juurde.. ma ei tea mida muud selga panna.

Vaatasin aknast Emmale järele, ta hüppas autosse ja tagurdas teele. Bussini oli veel mõni minut.

    Läksin oma tuppa ja jäin oma peegeldust jõllitama. ’Ah,et jõehobu..’ kordasin endale mõttes.

Tirisin kleidi seljast, tõmbasin öösärgi uuesti peale ja sorisin riidekapis. Ma ei leidnud midagi mis oleks sobinud. 

   Puhkesin lõpuks nutma ja jätsin asja sinna paika. Mõtetu vaev.

Istusin nuuksudes voodile ja jäin aknast välja vaatama. Tundus,et tulemas on väga mõnus ja soe päev.

   Enne kui isegi aru sain olin tukkuma jäänud.

Kui ärkasin oli kell üllatavalt palju, peaaegu üks. Kahmasin pesukorvist oma tavalise riietuse ja jooksin õue.

’Kui veab jõuan täpselt matemaatika tunniks kohale’ mõtlsein endamisi.

Nende jalanõudega oli ääretult ebamugav joosta, kui koolitrepile jõudsin olid jalad hullult valusad. Helises koolikell, ma jõudsin õigeks ajaks. 

   Pärast kooli kui koduseid töid tegin jõudis ema trennist koju, ta oli millegi pärast pahane..

„Wendy, Emma ütles mulle,et sa tegid täna koolist poppi, kas see on tõsi?“ küsis ema ärritunult.

„Mida? Ei! Ma .. jäin kogemata tukkuma, ma jooksin ja jõudsin kaheks viimaseks tunniks! Ma teen kõik järgi ausõna!“

„Oleks parem kui selline asi ei korduks.“ ütles ema ilma pikema jututa.

Seejärel läks ta allakorrusele sööma.

Ma ei arvaud,et Emma nii õel võib olla, mul on tast tõsiselt kõrini.

„Ma lähen varakult magama, vaata,et Emma kodutöö ära teeb.“ ütles ema ilma pilku minule pööramata.

„Jah, ema.“ 

   Kell oli pool üksteist kui ma kodutöödega ühele poole sain, Emmat polnud ikka veel kodus, aga mind ei huvitanud. Olin veel natuke arvutis.

   Veidi aja möödudes.. võibolla kell kaksteist või midagi.. kuulsin õuest kostmas politsei auto sireeni,vaatasin aknast välja ja nägin seda meie maja ette parkimas,suundusin ukse juurde.

   Läbi tumeda klaasi oli näha Emma nägu,’tundub,et ta on endale mingi jama kaela tõmmanud’ arvasin ma.

Politseinik tõmbas ta autost välja ja nad kõndisid ukse juurde,  ta silmas mind ning jättis Emma minu hoolde.

„Head õhtut.“ pomises ta pahase ilmega ja istus tagasi autosse.

   Emma tundus olevat joonud ja tuigerdas kergelt, kohe kui politseinik oli lahkunud hakkas Emma mind paluma.

„Wendy, sa ei tohi sellest emale kõssata, nagu tõsiselt, ta võtab mu arvuti või telefoni või AUTO ära!Kui sa räägid,siis on kõik nagu tõsiselt pe***s,  PALUN Wendy! Palun..“

Olin hämmastuses kui haledat nägu ta suutis vajaduse korral teha, mina aga ei andnud lubadust nii kiiresti.

„Miks ma peaks sulle midagi lubama? Sina ju kaebasid kohe ära kui ma koolist puudusin, las nüüd ema näeb mida sina oma vaba ajaga ette võtad“ laususin Emmale.

   Ma olin olukorraga äärmiselt rahul, ’lõpuks saan Emmale tagasi teha’ mõtlesin.

„ Ei!! Wendy!! Sa ei saa!“ paanitses Emma. „See oli ju ni väike asi! Ema unustab selle hommseks ära!“

„ Aga miks sa mind koguaeg sõimad?“ küsisin siis. „Võibolla sa  vääridki seda.“

„Teeme mingit diili!!“ pakkus ta seejärel. „ Ütleme et.. ma aitan sul ilusaid riideid valida.. ja võtan salongi kaasa või midagi.. teeme sulle uue soengu ja.. nii edasi, vastutasuks ei räägi sa empsile minu.. mm.. apsust? Kõlab hästi?“

Ma olin Emma pakkumisest vapustatud.. ma ei arvanud,et ta millegi sellise peale tuleks. Ta leidis mu nõrga koha.. ma olin nõustumas..

„ Aga!!“ jätkasin ma. „ Sa ei tohi minu üle naerda ega mind solvata..sellisel juhul oleme kokku leppinud.“

„Suurepärane.“ Nõustus Emma.

TEISE OSA LÕPP.

ESIMENE OSA!

   Ärkasin halva tujuga nagu ikka, tänane päev tuleb sama sündmusetu ja üksluine nagu alati. Tõmbasin selga samad riided, tegin oma soengu nii nagu ikka ja lähen bussiga kooli, sest õde ei oota mind mitte ükski päev,et koos TEMA autoga minna. Mul nimelt ei ole autot, aga sünnipäev tulemas, niiet tuleb lootma jääda..  

„Hommikust emps.“  

„Ma ei saa Wendy, ma jään tööle hiljaks!“

   Mu ema on alati selline, tal pole minu jaoks kunagi aega..  aga kui õel midagi vaja on, siis jätab kasvõi tööpäeva vahele ja ruttab teda hellitama. Minu õe nimi on Emma, Emma on minust aasta vanem ja   me ei saa eriti läbi. Ta vingub alatasa ja talle pole kunagi millestki küllalt. Ta käib peaaegu iga päev salongides ja riidepoodides ja noh.. käib sõbrannade pool. Mul pole eriti kellegi pool käia, koolis nagu on sõpru, aga mitte selliseid kellega pärast kooli tegemist teha.  

   Jõudsin napilt enne kella helisemist kooli juurde, vedas, ma ei taha hilineda ja rikkuda oma hea maine õpetajate ees.  Ma olen viieline õpilane.. aga klassikaaslased ei lase mul eriti sellest rõõmu tunda, nad arvavad,et mul pole mingit ’seltskonna elu’  , ma naeran ja eitan seda, öeldes,et mul jääb küllaga aega üle, aga tegelikult on see tõsi, ma saan vaevu kodust välja.. ja kui saan, siis ei oska midagi ette võtta.

„Ma olen kodus!“ hüüdsin tuppa astudes.

„Väga tore.“  nähvas ema sarkastilisel toonil vastu.

   Tundub,et tal oli halb päev, ma pakun,et ta jäi hiljaks või midagi.. see seletaks ka seda,et ta kell kaks läbi konjakit tarbib.

   Mu ema nimi on Lindsey, Lindsey Olsen, ta on üldiselt lahke, aga ärritub kergesti. Näiteks kui ta arvutis tööd teeb ei tohi teda segada.

   Emma auto on selline. See oli pääris kallis ja sellega on äärmiselt mõnus sõita, kahju ainult,et mina sellega ainult kolm korda sõita olen saanud.

   Emma läheb maniküüri ja pediküüri tegema, vist viies kord selle kuu jooksul.. ja emal ei ole selle vastu midagi, ta annab talle naeruväärselt palju taskuraha. 

   Oma välimusega pole ma samuti kuigi rahul, ma ei kannaks iialgi neid shortse,kuna  need tõstavad esile mu pekised kintsud, lihtsalt on kevad ja on palav, aga kleidid näevad minu seljas väjla nagu telgid või nii.. näonahk on ilus, naeratus ja juuksed samuti, lihtsalt keegi ei märka seda, sest nende tähelepanu on naelutatud mu kõhule ja kintsulele.. 

   Mu tuba on päris kena, aga see pole selliseks muudetud vaid oli juba siia kolimisel selline. See on veidi  kõle oma valgete ja hallikate toonidega, aga emps ütleb,et ’Ilus tuba, mida sa vingud?’ .

   Emma tuba on ikkagi palju isikupärasem ja lõbusamalt kaunistatud, vaatega meie basseinile. Mulle nagunii ei meeldi eriti ujumine ja noh Emma ainult päevitaks, emps on selliste ’jaburuste’ jaoks liiga hõivatud. Kolme peale on see maja minuarvates liiga suur.

   Emma on hetkel jõusaalis, koht kuhu mina pole eal jalga tõstnud..  mhh.. tal on nii trimmis keha, miks ta siis enam seal käib? Mina küll sinna oma aega enam ei raiskaks.

   Kell on 16:18, ema on töötoas ja mina istun üksinda, teen kellatiksumise saatel koduseid ülessandeid.

Päike paistab, linnud laulavad, aga ma ei suuda minna välja.. midagi ette võtta. Sellina ma kord juba olen. Nagu mulle meeldiks ennast piinata.

   Emma käis meie linna peeneimas restos söömas, mina sõin kodust kuivalt kolm pakki kiirnuudleid ära ja noh kohukesi, kaks hot dogi, paki krõpse, hapukapsast, vahukomme, ketšupiga grillvorste..  oeh.. võibolla oli midagi veel.. aga ei tule meelde. 

   Ja nii se päev lõppes, sama sündmusetu ja üksluine nagu alati. Nüüd lähen voodisse lugema ja ärkan homme ja kõik kordub, nii edasi kuni ma vana ja hall olen. 

    Täiesti  kohutav, et mul kõht tühjaks on läinud.. minumeelest pole meil rohkem midagi erilist süüa.. 

   Kas ma teen seda? Kas ma tellin endale kell pool kaksteist pitsat? 

   MUIDUGI! Ma ju ei hooli oma tervisest ega muretse oma kaalu pärast, mitte siis kui mul on soe ja maitsev tükk pitsat sõrmede vahel..  

   Ma sõin ära suurema osa sellest pitsast ja ma sööks hea meelega veel! Mida ma küll endaga peale hakkan? Kümne aasta pärast ei mahu ma uksest väljagi! 

   Võtsin viimase tüki pitsat ja pistsin külmkappi. ’Ei sellest ma loobun’ mõtlesin endamisi.

Kell oli kaksteist läbi kui lõpuks silmad sulgesin,  ma vähkresin veidi voodis, und ei tulnud.  Vahtisin lage,  näppisin öösärgi kaelust ja mõtlesin..  ’Järgmisel nädalal on minu sünnipäev..’  meenus mulle, huvitav kuidas see veel välja kukub.. mul pole kedagi kutsuda, õde naerab end herneks,  võibolla ostab mulle mingi hiiglasliku tordi..,et mind narrida. Mu mõtted eemaldusid hetkeks.. ma mõtlesin milline see tort olla võiks... ’ mmm kolmekihiline šokolaadi tort kommide ja maasikatega kaunistatud..’

   ’OKEI! Mu sünnipäev..’ sundisin end keskenduma,  ..’Ma looodan,et ma saan auto.. nagu ma alati unistasin.. kollast või punast värvi, mõlemad väga ilusad värvid..  õde võiks mul aidata ilusaid riideid välja valida.. aga vaevalt ta seda teeb..

   Lõpuks hakkas kerge uni peale tulema, sulgesin hetkeks silmad.. kuid , siis hüppasin järsku voodist välja, kõndisin alumisele korrusele ja sõin selle viimase pitsatüki ära..

   Järgmise päeva õhtul..

„Mis teed Wendy?“

„Kas sind huvitab ka või?“ küsisin põlgaval toonil.

„Ei, aga ma tahaks vette kasta ennast korraks, mitte üksi muidugi. Aga Belle läks juba koju ja mul pole kellegagi minna.“ vastas Emma ükskõikselt.

„See oli nagu mingi kutse või?“  

„Tuled või ei tule??“ küsis ta ärritunult.

„No jah.“ 

   Ma olin tõttöelda isegi veidi rõõmus,et Emma minuga suhtles. Kuigi ta kasutas minuga rääkimisel ülbet tooni.

Läksime välja basseini ääde, Emma ronis redelist sisse, ma hüppasin samal ajal pommi, haha, ta sai veidi pahaseks ja tegi mulle väljakutse veeall hinge kinni hoidmis võistlusele.

   Muidugi andis aga ta ise varem alla ja ujus veepinnale, pritsisime üksteist ja naersime pidevalt.

„Kell on palju.. me peaks magama tegelt minema, külmaks on kah läinud..“ ütles Emma lõpuks.

„Jah,“ nõustusin mina , „rätikud tõid ikka?“

„Mm, ei, ma arvasin,et sina lähed..“ ütles Emma vastu.

„Mhh, suva jookseme tuppa, allkorruse vannitoas peaks ka olema.“

   Ronisin vaevaliselt basseinist välja ja suundusin toa poole,kuulsin aga õe kerget irvitamist.

„Hahahah!“ naeris ta, „ Sa oled ikka palju paksem kui ma mäletasin!“

Ma ei osanud kuidagi vastata, see sõbralik ja naljakas Emma oli justkui kadunud..

„Noh, aitähh..“ vastasin sarkastiliselt.

„Tead, sa võid ainult unistada sellest, et emps sulle auto ostab, ennem ostab ta mulle teise kui sulle, ma vean kihla,et emal pole su sünnipäev meeleski!“

See mis ta ütles tegi haiget.. ma ei suutnud ennast kuidagi kaitsta. Kui emal mu sünnipäeva meeles pole.. siis ma tõsiselt solvuksin..

ESIMESE OSA LÕPP.