TEINE OSA

Järgmisel hommikul.

   Kell oli 8:25, kuna pluus ja shortsid oli ema pessu pannud, proovisin selga lühikest suvekleiti  lilla jakikesega.

Juhuslikult aga juhtus Emma samal hetkel oma toast välja kõndima.

Ta  purskas südamest naerma ja suutis vaevu pisaraid tagasi hoida, tema meelest oli kole naljakas,et minusugugune tüdruk kleidi selga paneks.

„Hahahahahhaahaaaa!!!! Sa näed välja nagu jõehobu“ kriiskas ta.

„Ughhhhh!!!!  SA ..“ 

Ma ei leidnud midagi mida tema välimuse kohta vastu ütelda, ta nägi täiuslik välja, nagu ikka.

Emma  pühkis pisaraid ja kõndis vaikides trepist alla.

   Mina jäin aga mõtlikult seisma.. minu arvates nägi mu tänane kostüüm päris kena välja, kleidi kuju rõhutas pihta ja jakk andis värvi juurde.. ma ei tea mida muud selga panna.

Vaatasin aknast Emmale järele, ta hüppas autosse ja tagurdas teele. Bussini oli veel mõni minut.

    Läksin oma tuppa ja jäin oma peegeldust jõllitama. ’Ah,et jõehobu..’ kordasin endale mõttes.

Tirisin kleidi seljast, tõmbasin öösärgi uuesti peale ja sorisin riidekapis. Ma ei leidnud midagi mis oleks sobinud. 

   Puhkesin lõpuks nutma ja jätsin asja sinna paika. Mõtetu vaev.

Istusin nuuksudes voodile ja jäin aknast välja vaatama. Tundus,et tulemas on väga mõnus ja soe päev.

   Enne kui isegi aru sain olin tukkuma jäänud.

Kui ärkasin oli kell üllatavalt palju, peaaegu üks. Kahmasin pesukorvist oma tavalise riietuse ja jooksin õue.

’Kui veab jõuan täpselt matemaatika tunniks kohale’ mõtlsein endamisi.

Nende jalanõudega oli ääretult ebamugav joosta, kui koolitrepile jõudsin olid jalad hullult valusad. Helises koolikell, ma jõudsin õigeks ajaks. 

   Pärast kooli kui koduseid töid tegin jõudis ema trennist koju, ta oli millegi pärast pahane..

„Wendy, Emma ütles mulle,et sa tegid täna koolist poppi, kas see on tõsi?“ küsis ema ärritunult.

„Mida? Ei! Ma .. jäin kogemata tukkuma, ma jooksin ja jõudsin kaheks viimaseks tunniks! Ma teen kõik järgi ausõna!“

„Oleks parem kui selline asi ei korduks.“ ütles ema ilma pikema jututa.

Seejärel läks ta allakorrusele sööma.

Ma ei arvaud,et Emma nii õel võib olla, mul on tast tõsiselt kõrini.

„Ma lähen varakult magama, vaata,et Emma kodutöö ära teeb.“ ütles ema ilma pilku minule pööramata.

„Jah, ema.“ 

   Kell oli pool üksteist kui ma kodutöödega ühele poole sain, Emmat polnud ikka veel kodus, aga mind ei huvitanud. Olin veel natuke arvutis.

   Veidi aja möödudes.. võibolla kell kaksteist või midagi.. kuulsin õuest kostmas politsei auto sireeni,vaatasin aknast välja ja nägin seda meie maja ette parkimas,suundusin ukse juurde.

   Läbi tumeda klaasi oli näha Emma nägu,’tundub,et ta on endale mingi jama kaela tõmmanud’ arvasin ma.

Politseinik tõmbas ta autost välja ja nad kõndisid ukse juurde,  ta silmas mind ning jättis Emma minu hoolde.

„Head õhtut.“ pomises ta pahase ilmega ja istus tagasi autosse.

   Emma tundus olevat joonud ja tuigerdas kergelt, kohe kui politseinik oli lahkunud hakkas Emma mind paluma.

„Wendy, sa ei tohi sellest emale kõssata, nagu tõsiselt, ta võtab mu arvuti või telefoni või AUTO ära!Kui sa räägid,siis on kõik nagu tõsiselt pe***s,  PALUN Wendy! Palun..“

Olin hämmastuses kui haledat nägu ta suutis vajaduse korral teha, mina aga ei andnud lubadust nii kiiresti.

„Miks ma peaks sulle midagi lubama? Sina ju kaebasid kohe ära kui ma koolist puudusin, las nüüd ema näeb mida sina oma vaba ajaga ette võtad“ laususin Emmale.

   Ma olin olukorraga äärmiselt rahul, ’lõpuks saan Emmale tagasi teha’ mõtlesin.

„ Ei!! Wendy!! Sa ei saa!“ paanitses Emma. „See oli ju ni väike asi! Ema unustab selle hommseks ära!“

„ Aga miks sa mind koguaeg sõimad?“ küsisin siis. „Võibolla sa  vääridki seda.“

„Teeme mingit diili!!“ pakkus ta seejärel. „ Ütleme et.. ma aitan sul ilusaid riideid valida.. ja võtan salongi kaasa või midagi.. teeme sulle uue soengu ja.. nii edasi, vastutasuks ei räägi sa empsile minu.. mm.. apsust? Kõlab hästi?“

Ma olin Emma pakkumisest vapustatud.. ma ei arvanud,et ta millegi sellise peale tuleks. Ta leidis mu nõrga koha.. ma olin nõustumas..

„ Aga!!“ jätkasin ma. „ Sa ei tohi minu üle naerda ega mind solvata..sellisel juhul oleme kokku leppinud.“

„Suurepärane.“ Nõustus Emma.

TEISE OSA LÕPP.