Ärkasin halva tujuga nagu ikka, tänane päev tuleb sama sündmusetu ja üksluine nagu alati. Tõmbasin selga samad riided, tegin oma soengu nii nagu ikka ja lähen bussiga kooli, sest õde ei oota mind mitte ükski päev,et koos TEMA autoga minna. Mul nimelt ei ole autot, aga sünnipäev tulemas, niiet tuleb lootma jääda..
„Hommikust emps.“
„Ma ei saa Wendy, ma jään tööle hiljaks!“
Mu ema on alati selline, tal pole minu jaoks kunagi aega.. aga kui õel midagi vaja on, siis jätab kasvõi tööpäeva vahele ja ruttab teda hellitama. Minu õe nimi on Emma, Emma on minust aasta vanem ja me ei saa eriti läbi. Ta vingub alatasa ja talle pole kunagi millestki küllalt. Ta käib peaaegu iga päev salongides ja riidepoodides ja noh.. käib sõbrannade pool. Mul pole eriti kellegi pool käia, koolis nagu on sõpru, aga mitte selliseid kellega pärast kooli tegemist teha.
Jõudsin napilt enne kella helisemist kooli juurde, vedas, ma ei taha hilineda ja rikkuda oma hea maine õpetajate ees. Ma olen viieline õpilane.. aga klassikaaslased ei lase mul eriti sellest rõõmu tunda, nad arvavad,et mul pole mingit ’seltskonna elu’ , ma naeran ja eitan seda, öeldes,et mul jääb küllaga aega üle, aga tegelikult on see tõsi, ma saan vaevu kodust välja.. ja kui saan, siis ei oska midagi ette võtta.
„Ma olen kodus!“ hüüdsin tuppa astudes.
„Väga tore.“ nähvas ema sarkastilisel toonil vastu.
Tundub,et tal oli halb päev, ma pakun,et ta jäi hiljaks või midagi.. see seletaks ka seda,et ta kell kaks läbi konjakit tarbib.
Mu ema nimi on Lindsey, Lindsey Olsen, ta on üldiselt lahke, aga ärritub kergesti. Näiteks kui ta arvutis tööd teeb ei tohi teda segada.
Emma auto on selline. See oli pääris kallis ja sellega on äärmiselt mõnus sõita, kahju ainult,et mina sellega ainult kolm korda sõita olen saanud.
Emma läheb maniküüri ja pediküüri tegema, vist viies kord selle kuu jooksul.. ja emal ei ole selle vastu midagi, ta annab talle naeruväärselt palju taskuraha.
Oma välimusega pole ma samuti kuigi rahul, ma ei kannaks iialgi neid shortse,kuna need tõstavad esile mu pekised kintsud, lihtsalt on kevad ja on palav, aga kleidid näevad minu seljas väjla nagu telgid või nii.. näonahk on ilus, naeratus ja juuksed samuti, lihtsalt keegi ei märka seda, sest nende tähelepanu on naelutatud mu kõhule ja kintsulele..
Mu tuba on päris kena, aga see pole selliseks muudetud vaid oli juba siia kolimisel selline. See on veidi kõle oma valgete ja hallikate toonidega, aga emps ütleb,et ’Ilus tuba, mida sa vingud?’ .
Emma tuba on ikkagi palju isikupärasem ja lõbusamalt kaunistatud, vaatega meie basseinile. Mulle nagunii ei meeldi eriti ujumine ja noh Emma ainult päevitaks, emps on selliste ’jaburuste’ jaoks liiga hõivatud. Kolme peale on see maja minuarvates liiga suur.
Emma on hetkel jõusaalis, koht kuhu mina pole eal jalga tõstnud.. mhh.. tal on nii trimmis keha, miks ta siis enam seal käib? Mina küll sinna oma aega enam ei raiskaks.
Kell on 16:18, ema on töötoas ja mina istun üksinda, teen kellatiksumise saatel koduseid ülessandeid.
Päike paistab, linnud laulavad, aga ma ei suuda minna välja.. midagi ette võtta. Sellina ma kord juba olen. Nagu mulle meeldiks ennast piinata.
Emma käis meie linna peeneimas restos söömas, mina sõin kodust kuivalt kolm pakki kiirnuudleid ära ja noh kohukesi, kaks hot dogi, paki krõpse, hapukapsast, vahukomme, ketšupiga grillvorste.. oeh.. võibolla oli midagi veel.. aga ei tule meelde.
Ja nii se päev lõppes, sama sündmusetu ja üksluine nagu alati. Nüüd lähen voodisse lugema ja ärkan homme ja kõik kordub, nii edasi kuni ma vana ja hall olen.
Täiesti kohutav, et mul kõht tühjaks on läinud.. minumeelest pole meil rohkem midagi erilist süüa..
Kas ma teen seda? Kas ma tellin endale kell pool kaksteist pitsat?
MUIDUGI! Ma ju ei hooli oma tervisest ega muretse oma kaalu pärast, mitte siis kui mul on soe ja maitsev tükk pitsat sõrmede vahel..
Ma sõin ära suurema osa sellest pitsast ja ma sööks hea meelega veel! Mida ma küll endaga peale hakkan? Kümne aasta pärast ei mahu ma uksest väljagi!
Võtsin viimase tüki pitsat ja pistsin külmkappi. ’Ei sellest ma loobun’ mõtlesin endamisi.
Kell oli kaksteist läbi kui lõpuks silmad sulgesin, ma vähkresin veidi voodis, und ei tulnud. Vahtisin lage, näppisin öösärgi kaelust ja mõtlesin.. ’Järgmisel nädalal on minu sünnipäev..’ meenus mulle, huvitav kuidas see veel välja kukub.. mul pole kedagi kutsuda, õde naerab end herneks, võibolla ostab mulle mingi hiiglasliku tordi..,et mind narrida. Mu mõtted eemaldusid hetkeks.. ma mõtlesin milline see tort olla võiks... ’ mmm kolmekihiline šokolaadi tort kommide ja maasikatega kaunistatud..’
’OKEI! Mu sünnipäev..’ sundisin end keskenduma, ..’Ma looodan,et ma saan auto.. nagu ma alati unistasin.. kollast või punast värvi, mõlemad väga ilusad värvid.. õde võiks mul aidata ilusaid riideid välja valida.. aga vaevalt ta seda teeb..
Lõpuks hakkas kerge uni peale tulema, sulgesin hetkeks silmad.. kuid , siis hüppasin järsku voodist välja, kõndisin alumisele korrusele ja sõin selle viimase pitsatüki ära..
Järgmise päeva õhtul..
„Mis teed Wendy?“
„Kas sind huvitab ka või?“ küsisin põlgaval toonil.
„Ei, aga ma tahaks vette kasta ennast korraks, mitte üksi muidugi. Aga Belle läks juba koju ja mul pole kellegagi minna.“ vastas Emma ükskõikselt.
„See oli nagu mingi kutse või?“
„Tuled või ei tule??“ küsis ta ärritunult.
„No jah.“
Ma olin tõttöelda isegi veidi rõõmus,et Emma minuga suhtles. Kuigi ta kasutas minuga rääkimisel ülbet tooni.
Läksime välja basseini ääde, Emma ronis redelist sisse, ma hüppasin samal ajal pommi, haha, ta sai veidi pahaseks ja tegi mulle väljakutse veeall hinge kinni hoidmis võistlusele.
Muidugi andis aga ta ise varem alla ja ujus veepinnale, pritsisime üksteist ja naersime pidevalt.
„Kell on palju.. me peaks magama tegelt minema, külmaks on kah läinud..“ ütles Emma lõpuks.
„Jah,“ nõustusin mina , „rätikud tõid ikka?“
„Mm, ei, ma arvasin,et sina lähed..“ ütles Emma vastu.
„Mhh, suva jookseme tuppa, allkorruse vannitoas peaks ka olema.“
Ronisin vaevaliselt basseinist välja ja suundusin toa poole,kuulsin aga õe kerget irvitamist.
„Hahahah!“ naeris ta, „ Sa oled ikka palju paksem kui ma mäletasin!“
Ma ei osanud kuidagi vastata, see sõbralik ja naljakas Emma oli justkui kadunud..
„Noh, aitähh..“ vastasin sarkastiliselt.
„Tead, sa võid ainult unistada sellest, et emps sulle auto ostab, ennem ostab ta mulle teise kui sulle, ma vean kihla,et emal pole su sünnipäev meeleski!“
See mis ta ütles tegi haiget.. ma ei suutnud ennast kuidagi kaitsta. Kui emal mu sünnipäeva meeles pole.. siis ma tõsiselt solvuksin..
ESIMESE OSA LÕPP.
No comments:
Post a Comment