KOLMAS OSA

   Järgmisel hommikul aitas Emma mulle riided valida, lakkis mu küüned roosaks ja tegi uue nunnu soengu, olin päris elevil, huvitav mida klassikaaslased arvavad.

   Esimene tund on bioloogia, mulle muidu see tund eriliselt huvi ei paku, aga põhjus miks ma seda juba ootan on see, et mu uurimustöö partner on Ben Miller. Ta hakkas mulle viimati meeldima, kui vahetunnis kokku puutusime, ta on kohutavalt sõbralik ja viisakas.

   Seal ta ongi, triibulise särgiga.

„Hei Ben!“ hüüdsin rõõmsameelselt.

Tundus,et ta oli üllatunud mind seelikus nägemaks, ta lehvitas ning siis lippas minu juurde.

„Tere Wendy.“ ütles Ben ja naeratas magusalt.

   Koolipäev möödus kiiresti ja lõbusalt, tundsin ennast tavalisest mugavamalt ja me Beniga saime palju vestelda.

    Kõndisin trepist alla ja jäin bussi  ootama.

„Näeme Wendy!“ hüüdis Ben , enne kui  oma mootorratta selga istus ja sõitma valmistus.

   Ben ei tundunud üldse selline tüüp,aga ta on sillas igasugustest minu jaoks tähtsusetutest sõidukitest. Ma ei arva seda halvas mõttes,aga mina oleks pakkunud,et talle meeldib kalastada või liblikaid püüda või midagi sellist...

   Ma ei saa aru miks ta kiivrit ei kanna.. võibolla kadus ära? 

„Kuule, kell viis tuleb kinos üks hea film, kui tahad võime minna?“ pakkus Emma.

„Mhmh!“ nõustusin ma.

   Pärast filmi valmistusime koju minekuks.

„Mul jäi auto kooli juurde, lähme koju.“ütles Emma.

„Jah.“nõustusin ma.

   Me kõndisime kahekesi  kooli juurde tagasi ja seejärel sõitsime koju. ’Lahtise katuseg a on eriti mõnus tähede all sõita’mõtlesin tuules.

   Laupäeva hommikul käisin pargis jooksmas, nii hea tunne tuli, et ma lõpuks ennast kätte olen üritanud võtta, pärast trenni käisin raamatukogus ja siis ostsin endale cd poest uue plaadi.

   Kodus lasin cd’d enda toas ja Emma tuli minuga tantsima, haha, see oli päris äge!

   Veidi hiljem juhtusime Emmaga poistest rääkima.

„Wendy! Helista Benile, minge välja kuhugile!“julgustas Emma entusiastlikult.

„Hahahah, ma ei tea, ma lähen liiga närvi, ma ei tea kuhu minna kah.. „ üritasin end välja vabandada.

„Komoon, minge tehke rannas piknik või midagi, jõllitage loojangut!“

„Hihihihi, see ei ole tegelikult halb idee..“arvasin lõpuks.

   Kõkutades haarasin telefoni ja valisin närviliselt Beni numbri. Kogu see värk tegi mulle nalja, ma ei kujuta ennast romantilisel kohtingul nagu ettegi..

„Hallo?“ kostis lõpuks torust.

   Purskasin naerma, ma ei suutnud seda tõsiselt võtta, kuigi mulle tõesti Ben meeldis. Emma virutas mulle kuklasse ja sundis mind keskenduma.

„Hõõ, khmm,“kokutasin ebalevalt, „Kuule Ben, mida sa õhtul teed?“

   Kui olin lausega lõpule jõudnud purskasin jälle suure häälega naerma, vajutasin kõne kinni ja nõjatusin põlvedele,et rahulikult hingata.

„Sa oled ikka täielik tainas! Selline vedel ja kleepuv!“ kriiskas Emma mind õlgadest raputades.

   Siis helises telefon...

Me Emmaga vaatasime üksteisele naeruse ilmega otsa.

„VÕTA VASTU!!“ karjus Emma.

„Jaah?“ ütlesin naerust väriseva häälega torusse.

„Hahahah, mis toimub???“ ei saanud Ben aru.

„Ei noh, ma mõtlesin,et äkki sa viitsid.. ee , noh, minna randa p-piknikule või nii?“ vuristasin ma Benile.

„Aah! Haha, okei!“ hüüdis Ben naerdes.

   Me jõudsime randa veidike hilja, niisiis loojangut ei tulnud. Aga palju nalja sai, me mõlemad naersime juhtunu üle, ma olin päris kindel,et Ben ei võtnud seda kohtinguna. Pigem lihtsalt sõbraga hängimisena..

   Meeleolu muutus kui päike oli lõpplikult loojunud, aeg oli hüvasti  jätta,  ta embas mind õrnalt ja silitas juukseid.

„Näeme Wendy!“  sosistas Ben mulle vaikselt.

„Näeme Ben!“  ütlesin naeratades.

   Koju jõudes lippasin ülessekorrusele ja naerdes jookisn Emmale vastu.

„Haaa!!Wendy, kas Ben tegi musi ka?“ hüüdis Emma häält tagasi hoidmata.

„Ei!! Ega ma kohe siis ei pea!“ hüüdsin kihistades Emmale vastu.

„Hahaha!“ naeris Emma heliseval häälel. „ Aga oli teil tore?“ küsis ta seejärel  tõsisemalt.

„Jah, Beniga on lõbus aega veeta.“ vastasin rõõmsalt.

„Siis on tore.“ ütles Emma ja pilgutas mulle silma.

„Head ööd Wendy!“ ütles Emma seejärel ja kallistas mind tugevalt.

„Sulle samuti.“ sõnasin vaikselt.

   See oli võibolla esimene kord nelja aasta jooksul mil me kallistasime.

KOLMANDA OSA LÕPP.