Kaks nädalat hiljem olin Frankiga juba mitmeid kordi väljas käinud, ta ei ole sellist tüüpi mees kellega saaks minna ooperit vaatama või mõnda peenesse Itaalia restoriani, temaga saab minna varahommikul rulluisutama, temaga saab käia rannas suplemas, temaga võib minna parki piknikut pidama, seda me nimelt tol pärastlõunal otsustasime tehagi, ilm oli ääretult ilus ja päike silitas nahka. Meil oli kaasas külm kartulisalat, võileivad, õunamahl, soolased küpsised ja tükk arbuusi. Olime ennast juba mõnusalt sisse seadnud ning istusime tekile sööma.
Võisime juba vabalt kõigest rääkida, meie vahel pole pingeid. Ta teab, kes oli Ben ja kuidas ta surm mulle mõjus. Ta käitus igati mõistvalt ja ei piinanud ming küsimustega, kuigi ta oleks hea meelega teada tahtnud , kumb kenama välimusega on, tema või Ben. Ma naersin ta küsimuse peale südamest ja ta tundus veidi mossitavat, et ei kuulnud vastust. Olen ta pahura lapselikusega juba harjunud ja mulle on hakkanud meeldima tema kiusamine, lõpuks me teeme ikka musi ja lepime ära.
Linna lähedal on üks imeilus koht, kose ja väikese veekoguga, läksime hiljem sinna kalastama ja vaaadet nautima.
Nautisin kose kohinat ja linna kauget õhtust kuma.
'Pole midagi mõnusamat' mõtlesin sügavalt sisse ja välja hingates.'
"Kutsuksin su hea meelega homme enda juurde." ütles Frank mu põske silitades.
"Eks kutsu siis." laususin vaikselt.
"Kutsungi."
"Aga ma ei tule." ütlesin narritades.
"Miks??" mossitas ta.
Hakkasin naerma ja hüüdsin, et muidugi võin tulla.
"Mis kell sa tuled?"
"Vaatab, ma ei tea veel isegi." vastasin seejärel.
Suudlesin teda ja siis suundusime kodude poole.
Järgmisel hommikul
Franki kodu on väga ilusas paigas. see jääb natuke linnast välja aga sõit on seda väärt.
Maja on moderne ja valgusrikas.
Jõudsin sinna umbes kella ühe paiku.
Nii köök kui söögituba on väga stiilsed, võiks öelda,et iga naise unelmate kodu.
"Su maja on imeline, ma ei tea mitu korda ma seda juba öelnud olen.." laususin imetlusega.
"Koli minu juurde." kõlas äkki ta huulilt täie tõsidusega.
" E... kas sa mõtled seda nagu tõsiselt?" tahtsin ma kindel olla.
"Jah, Wendy. Ma ei tee nalja."
Umbes pool minutit kõlas vaikus. Ma ei osanud midagi kosta.
Siis aga hüüdsin naeratades " Jah! "
VIIMASE OSA LÕPP.
Kokkuvõte ja ette tulnud apsud.
Heii!! Alustame kõigepealt kokkuvõttega.
Wendy oli depresiivne teismeline, madala enesehinnanguga. Pärast juhtumit õe, Emmaga, sai ta aga julgustust ning abi, mida tal väga vaja oli, tulemusena sai ta enesekindlust juurde, mis muutis kogu tema elu.
Emma oli aga juba algusest peale staariks sündinud.
Ühe saatusliku telefonikõne alusena, tekkis Wendy ellu keegi väga eriline.
Ben Miller.
Juba esimesel kohtingul oli särtsu tunda ja see imeline tunne ajas Wendy pea sassi!
Sündmustikule järgnes Wendy kuueteistkümmnes sünnipäev, mis võis olla tüdruku üks õnnelikumaid päevi.
Ja muidugi ta esimesed suudlused ja esimene armastus.
Selliselt, õnnelikult möödusid aastad, kuni Wendy sai kahekümmne aastaseks.
Wendy õnn jäi aga üürikeseks, Ben hukkus ootamatult mootorratta õnnetuses.
Aja möödudes, leidis Wendy lõpuks endas vaprust uuesti kohtmas käimiseks, Frank Pecher osutus talle sobima ja viimaks kolis Wendy õnnelikult Franki juurde elama.
Selline oli jutt, aga nagu te teate, ei käitu simmid alati nii nagu tarvis ja häid pilte oli keeruline saada.
1. Mängus oli hoopis Emma see 'tuupur'. Niisiis, kuigi Wendy oli jutus viieline õpilane, jäid hoopis temal tegelikuses tihti kodutööd tegemata, Emma aga asus kohe koju jõudes usinalt kodutööde kallale ( nii,et mina ei valinud seda.)
2. Algsed plaanid muutusid. Nimelt on simmidel üsna kiire vananemine ja me pidime plaanitu varem teostama. Enne Wendy sünnipäeva oleks pidanud tal oma emaga suur riid olema, ta poleks tohtinud Emmaga juba nii hästi läbi saada ega Beni veel tunda. See tähendab, et Wendy oleks oma sünnipäevaks saanud emalt auto asemel jalgratta, Emma oleks varakult linna hängima läinud, kuna tema arust oli see 'pidu' mõtetu ja Wendy oleks ennast öösel magama nutnud. Kuna Wendy oleks olnud veel kinnine, poleks ta julgenud kedagi oma sünnipäevale kutsuda. Wendyl siis vedas, et asjad teistmoodi laabusid.
3. Beni ja Wendy TÕELINE esimene kohting. Oi ,oi, saladus on nüüdsest välja tulnud, kuna meil polnud esimese kohtingu jaoks esmalt häid mõtteid otsustasime siis Beni ja Wendy restoranisse sööma viia, unustasime siis, et restoranisse pandakse pidulikud riided selga. Esimese kohtingu jaoks tundus see liiga formaalne. Olime olukorraga leppimas kui juhuslikult, ema kahe nutuse titaga restoranisse tuli, see oli liig mis liig, esimene kohting lõppes katastroofiga. Otsustasime, et seda osa juttu ei kanna ja tegime järgmisel simsipäeval uue kohtingu.
4. Järgmine katastroof. Valmistusime rannakohtinguks, riietasime Wendy sportlikult ja mugavalt. Siis aga nägime, et Benil oli ikka veel millegipärast ülikond seljas. Me polnud sellise asjagi kuidagi kohe nõus, mitte keegi täiearuline ei tule randa ülikonnas piknukut pidama. Panime koodi sisse ja lisasime Beni oma perekonda, et me saaksime teda kontrollida ja riided ära vahetada, siis aga tõdesime ,et me ei saa kuidagi Beni tagasi oma perekonda panna. Otsustasime, et teeme pildid ära ja lähme seivimata perest välja pärast teeme kohtingu samamoodi uuesti. Plaan õnnestus veatult.
5. Tõde Wendy sünnipäeva kohta. Kuna meil polnud eriliselt aega talle sõpru otsida, valisime eluauhindade alt talle selle asja mis aitab tal hea peokorraldaja olla. Lisasime koodiga talle postkasti pealt suvalisi sõpru, kokku leidsime suht normaalse hulga teismelisi, pidu õnnestus ideaalselt.
6. Kogu tõde Beni surma kohta. Kas me tapsime päriselt Beni? Jah, kahjuks olime sunnitud küll. muidu poleks me saanud Wendyt nutma panna, ega teda kuidagi Benist lahutada. Otsustasime,et kõige normaalsem on Beni surnuks näljutada. Niisiis lukustasime Beni tema enda vannituppa ja sikutasime koodiga ta nälgima.
Jätsime enne ikka haleda südamega hüvasti kah. Oh Bennu.
Jjahh, siin oli näha Beni surm, ta ema lohutamatult nutmas ja tema väikest õde, kes endale just uue toa oli saanud.
Me pole muidugi tutvustanud, Beni vanemad on Amy ja David Miller, nad on Beniga väga sarnased ja muidugi ka ta väike õde, kellel on nimeks Lyndsey ( jah, nagu Wendy ema nimi on Lindsey, aga meie ei valinud seda nime, see tuli meie teadmata kui Amyl laps sündis.)
7. Veel probleeme. Millegipärast, ei saanud me kuidagi Wendyt Franky juurde kolitada, mitte kuidagi ei saanud. Ainult üks asi jäi üle.
Seda loos aga ei juhtunud. Lugu lõppes ikkagi ainult sisse kolimisega.
Palju tänu lugemise eest, Stina
